Piibli all mõeldakse kristliku kiriku pühakirja, mis sisaldab nii Vana kui Uue Testamendi raamatuid. Piibel räägib inimese ja Jumala lepingust, räägib moraali alustest ja uskliku moraalinormidest.
Pühakiri (piibel) räägib inimesele auväärse suhtumise vajalikkusest oma kodumaale. Ehkki kristlase jaoks võib isamaad nimetada mitte maiseks, vaid taevaseks isamaaks või saabuvaks isamaaks, mida mõistetakse kui paradiisi (inimeste seisund Jumalaga osaduses igaveses elus pärast surma). Kristlane peaks oma maist isamaad siiski austama.
Uue Testamendi pühakiri räägib isamaast kui Jumala antud kingitus: „Sellepärast põlvitan ma meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa ette, kellelt kogu isamaa on kutsutud taevas ja maa peal” (Efeslastele 3: 14-15). Parimal juhul võib rääkida aukartusest selle vastu, mida Issand on andnud. Võib meenutada veel ühte lõiku Pauluse kirjast Timoteosele: „Aga kui keegi ei hoolitse omaenda ja eriti oma perekonna eest, loobus ta oma usust ja on hullem kui uskmatu” (1. Tim. 5: 8). "Enda" all ei mõista mitte ainult sugulasi (edaspidi eraldi kodused), vaid ka kaasmaalasi. Selle tsitaadi võib seostada kaudsete tõenditega isamaa armastuse kohustuse kohta.
Vanas Testamendis on terveid palvetöid, mis kirjeldavad inimhinge kurbust põliselaniku kaotuse pärast. Laul 136 räägib kodumaa kaotanud ja võõrast maast leitud inimeste kogemustest.
Seega sisaldab Piibel juba iseenesest kohti, mis räägivad kodumaa armastamise kohustusest.
