Sõnavabadus on demokraatlikus riigis üks peamisi inimõigusi ja meedia kõige ustavam töömeetod, et avaldada seisukohta ükskõik millises küsimuses avatult ja kartmata.
Sõnavabadus on mõiste, millega kõik meediad on valmis tegutsema. See on olukord, kus meedia võib edastada lugejale usaldusväärse teabe kõigist avaliku elu valdkondadest - poliitikast, kunstist, spordist, ühiskonnaelust. Linnas, rajoonis, maal ja maailmas toimuvatest huvitavatest ja olulistest sündmustest rääkimine pole ainult meedia soov, vaid ka otsene vastutus, mille nimel nad töötavad ühiskonna heaks. Muidu, kuidas saab meedia tööd nimetada ausaks ja uudisteks usaldusväärseteks, kui nende fakte on moonutatud? Ja miks peaks meedia siis töötama, kui ajalehtedel, televisioonil, ajakirjadel ja Interneti-portaalidel pole enam võimalik teatada tegelikest sündmustest ja olukorrast maailmas?
Objektiivne vaade sündmustele
Tegelikult aga selgub, et sõnad sõnavabaduse kohta osutuvad enamasti vaid ilusaks väljendiks. Ja sellel on palju erinevaid põhjuseid. Esiteks suudavad vähesed objektiivselt toimuvaid sündmusi objektiivselt hinnata ja niisama hästi ära öelda. Isiklik suhtumine on iseloomulik nii toimuvat kirjeldavatele ajakirjanikele kui ka nende uudisteallikatele. Raske on mitte olla kaastundlik õnnetuse ohvritele või mitte pahaks panna, nähes teiste inimeste ebaõnne ja leina mõne talituse või asutuse vea tõttu. Samal ajal peaks ajakirjanduses nii sageli esinev hinnang ja kriitilisus olema esitatud ilma autori enda tunneteta. Ja artiklitel endil ja proovitükkidel peaks olema sündmuste kohta mitu vaatenurka, et vaadelda neid erinevate nurkade alt ja võimalikult objektiivselt. Kuid tegelikkuses tegeleb keegi harva sellise sügava ja põhjaliku lähenemisega ajakirjandusele, mis viib sageli erinevate huvide ja osapoolte konfliktini.
Võimsuse rõhk
On väga vale, kui ajakirjandust segavad materiaalsed või poliitilised eelised. Sel juhul ei saa enam olla iseseisvust ega sõnavabadust. Poliitikutel ja ärimeestel on sageli selline võim, et nad saavad hõlpsalt mõjutada nii üksikuid ajakirjanikke kui ka terveid kanaleid ja väljaandeid, sundides neid edastama lugejale ja vaatajale ainult nende jaoks olulist sündmustevaadet. See seab poliitikud ja ettevõtted õigesse valgusesse, kuid ei räägi tavalistele inimestele natuke tõtt. Sündmused osutuvad moonutatudks, vaatajad või kuulajad saavad ebatäpset teavet, harjuvad nendega ning muudavad oma arvamuse ja maailmapildi neile esitletuga. Meedia on tavaelanikkonna jaoks praktiliselt ainus teabeallikas ning ajalehed, raadio, televisioon ja veebiväljaanded saavad peamiseks võimu tööriistaks võitluses oma valijate nimel.
