Kõik kooliõpilased said selle läbi: essee on kirjandusliku õppeprotsessi kohustuslik komponent. Koolist saati on paljudel välja kujunenud selle kirjandusliku ja filosoofilise žanri väärastunud ja mitte päris lai idee.
Autori seisukoht
Essee kui kirjanduslik ja filosoofiline žanr on väike essee, märkus antud teema kohta. Selle žanri peamiseks eristavaks jooneks on autori sõnavabadus, kelle arvamus siiski ei väida olevat autoriteetne ja ainus tõene.
Tähelepanuväärne on ka see, et puuduvad reeglid ja raamid, mille mööda tekst oleks üles ehitatud. Selles žanris mängib domineerivat rolli vabade assotsiatsioonide põhimõte, mis seisneb mõtete, eelduste ja isegi fantaasiate vabas lennus. Essees käsitletav teema peab tingimata autorit väga muretsema, vastasel juhul ei saa ta selle kohta oma subjektiivset arvamust täies mahus avaldada. Filosoofilise mõtte esteetiliseks kujundamiseks on muidugi vaja meisterlikult omandada sõnade kunst, siin on kirjandus ja filosoofia omavahel läbi põimunud. Nii saab autor oma loomingus kasutada spetsiaalseid, kõnekaid konstruktsioone, aforisme, tsitaate, narratiivseid elemente, aga ka lüürilisi kõrvalekaldeid. See, kuidas autor oma teksti üles ehitab, on osaliselt ka tema isikliku positsiooni väljendus.
Teine essee kui žanri tunnusjoon on argumentatsiooni puudumine, vastupidiselt teaduslikule, mille hüpoteese tuleb toetada mõne argumendiga. Siin pole nad nii vajalikud, ehkki võimalikud, kuna autor ei ürita lugejale tõestada ega muljet avaldada, taotledes samal ajal ainult ühte eesmärki - oma vaate avaldamist selles küsimuses. Essees on sageli ka teatavat ala- ja ebatäpsust, mis näitab, et autor jätkab tõe otsimist.
