Jonathan Littell on kuulus kirjanik, kes elab Barcelonas. Pärast bakalaureusekraadi omandamist töötas ta üheksa aastat humanitaarorganisatsioonis, kuid otsustas 2001. aastal loobuda ja keskenduda kirjandustegevusele. Tema esimesest prantsuse keeles kirjutatud romaanist “Benefactors” sai ülemaailmne bestseller. Lisaks proovis Littell ennast mitu korda dokumentaalfilmide režissöörina. Cannes'i filmifestivali žürii kiitis filmi "Valed elemendid", mille Jonathan lavastas 2016. aastal.
Varajane elulugu
Littelli perekonnal on vene-juudi juured. 19. sajandi lõpul sisenesid Jonathani vanavanemad Venemaalt Ameerikasse. Poiss sündis New Yorgis, kuid kolmeaastaselt kolis ta koos vanematega Prantsusmaale. Siin lõpetas tulevane kirjanik keskkooli ja naasis siis USA-sse, et õppida mainekas Yale'i ülikoolis. Just õpingute ajal kirjutas Littell esimese raamatu "Halb pinge". Samal ajal kohtus ta juhuslikult populaarse autori William Burroughsiga. Tuntud esseist kutsus noormeest tutvuma selliste suurte kirjanike nagu Louis Ferdinand Céline, Samuel Beckett ja Maurice Blanchot loominguga. Seejärel omandas Jonathan kogu vajaliku kirjanduse ja sukeldus mitmeks kuuks sõna meistrite töö uurimiseks. Hiljem loetud teosed mõjutasid tugevalt autori silpi.
1994. aastal lõpetas Jonathan Littell oma raamatute kirjutamise ja liitus rahvusvahelise humanitaarorganisatsiooni Fighting Hunger ridadega. Koos teiste spetsialistidega töötas ta Bosnias ja Hertsegoviinas, Tšetšeenias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Venemaal. Jaanuaris 2001 sai Littell tšetšeeni varitsuse ohvriks, mille käigus sai kergelt vigastada. Pärast seda otsustas ta heategevusest loobuda, et keskenduda kirjutamisele.
Karjäär
Mõni aasta hiljem sai Jonathan Prantsuse kodakondsuse ja suutis säilitada ameeriklase. 2006. aastal andis ta ametlikult välja oma uue raamatu "Benefactors". Romaan räägib loo teisest maailmasõjast ja eriti idarindest. Oma kirjandusteoses kogus Littell väljamõeldud mälestusi kõnekatest ohvitseridest, kelle nimi oli Maximilian Aue. Ühel ettekandel ütles Jonathan, et raamatu kirjutamine on inspireeritud Zoe Kosmodemyanskoy fotost. Autorit tabas fašistlike sissetungijate käes traagiliselt hukkunud Nõukogude partisani elulugu. Lisaks võttis ta osa holokaustile pühendatud Claude Lantsmani filmi “Shoah” ideedest. Ajaloolise romaani eest 2006. aastal võitis Littell maineka Goncourti auhinna ja Prantsuse Akadeemia festivali Grand Prix. 2007. aasta lõpuks oli Prantsusmaal müüdud üle 700 tuhande raamatu eksemplari.
Jonathan oli aga alati huvitatud kolmanda reichi saladustest. Ta luges üle saja raamatu Saksa kindralite ja natside fašistlike tegude kohta. Pärast The Benefactorsi avaldamist lavastas Littell dokumentaalfilmi Wrong Elements, milles ta intervjueeris endisi Saksa lapssõdureid. Filmi näidati konkursil 2016. aasta Cannes'i filmifestivalil. Žürii oli üllatunud, kui nad said teada, et see on Jonathani esimene lavastatud töö. Pilt on tehtud nii kvaliteetselt, et peamised filmikriitikud vaevalt uskusid, et Littell alles alustab suure filmi esimeste sammude tegemist.
Huvitav on see, et Jonathan Littell pole kogu oma loominguga kaugeltki rahul. Nii peab ta näiteks oma esimest küberpunki käsitlevat ulmeromaani "Bad Voltage" äärmiselt ebaõnnestunuks. Selle teose lehtedel rääkis kirjanik loo kangelasest, kes elab futuristlikus Pariisis. Vaatamata enesekriitikale on raamat "Bad Tension" Prantsusmaal ja Ameerikas endiselt väga populaarne.
Lisaks tegeles Littell luuretegevusega Venemaal. Ta avaldas mitu üksikasjalikku aruannet Venemaa julgeolekuagentuuride kohta. Eelkõige püüdis Jonathan hinnata olukorda Tšetšeenias. Kirjanik jõudis järeldusele, et nüüd on riigi poliitiline süsteem kujundatud nii, et see kaitseks ühiskonda vabaduse mis tahes avaldumise eest.
