Paljud inimesed imestavad, kas Kristus võttis surma vabatahtlikult omaks või saatis Jumal Isa teda. Sageli eeldatakse, et just Isa saatis Kristuse. Samal ajal sisaldab evangeelium ise Ketsemani palve süžeed, milles Kristus palub Jumalalt Isalt, et kannatuste tass mööduks Päästja käest. Õigeusu kirik vastab esitatud küsimusele siiski teisiti.
Õigeusu kristluses antakse esitatud küsimusele selge vastus. Kristus aktsepteerib kannatusi vabatahtlikult inimkonna päästmiseks. Dogmades on olemas Kolmsuse Igavese Nõukogu kontseptsioon. See ei hõlma ainult nõuandeid inimese loomise kohta, vaid ka kolmainsuse Jumala algset sõnumit inimese langemise kohta ja vajadust viimast päästa surma kaudu Püha Kolmainu teise Isiku ristil.
Evangeeliumis ütleb Kristus otse, et annab oma elu vabatahtlikult: "Keegi ei võta Minu käest minu elu, vaid mina ise annan selle ära" (Johannese 10, 18). See pühakiri osutab selgelt, et Päästja ohverdamisel ristil polnud Isa Jumala sundimist. Nagu varem mainitud, pakkus selle inimese päästmise viis algselt Igavene Nõukogu.
Seoses palvega Ketsemani aias tasub selgitada järgmist. Kristuses oli kaks jumalikku ja inimlikku olemust. Kristus kui inimene kartis loomulikult surma. Seetõttu tuleks palvet mõista kui inimlikku tegu. Lisaks oli inimkonna enda jaoks ebaloomulik ka Kristuse surm selles mõttes, et sellel polnud pattu (see on patu tagajärg surm). Päästja aktsepteerib aga vabatahtlikult kehalist surma, samastades ennast kõigi inimestega (v.a patt).
Samuti tasub rääkida kahest tahtest Kristuses (inimlik ja jumalik). Konkreetses kohas räägitakse just inimlikust tahtest Kristuses. Samuti väärib märkimist, et Päästjas endas polnud inimese tahe jumaliku tahtega vastuolus, vaid sünergistlik jumaliku tahtega.
Teine Piibli lõik, mis osutab Kristuse vabatahtlikule surmale, on prohvetlik lõik prohvet Jesaja raamatust, mis ütleb: "Kelle ma saadaksin ja kes lähevad meie järele? Siis ma vastasin, et ma olen! Saatke mind!" (6. peatükk, 8. salm). See koht on aga Kristuse vabatahtliku surma kaudne kinnitus (vastupidiselt Johannese evangeeliumi lõigule).
Seega oli Kristuse surm vabatahtlik. Jumal Isa ei sundinud Kristust seda tegema.
Veel üks küsimus: kellele ohverdati rist? Õigeusu teoloogias on dogmaatiliselt kõige õigem arvamus, et ohverdati kogu Püha Kolmainsuse ees.
