Usk on inimese veendumus, et kuskil tema kohal on võimas ja kõikehõlmav jõud, millele universum on allutatud. Mis tahes usund siin maailmas on vaid viis, kuidas riidesse panna nähtamatu kesta, katse teha pilt, mida ei saa kirjeldada konkreetsemaks, varustada see inimlike omaduste, intelligentsuse ja emotsioonidega.
Muidugi võib laiemas mõttes usku käsitleda ühiskonna juhtimise tööriistana. Kuid kui jätame tähelepanuta ajaloolised protsessid, milles vaimulikud mõjutasid elu ilmalikke, majanduslikke ja poliitilisi aspekte, siis jääb ainult inimese sisemine tunne. Vaimu ja hinge mõiste on otseselt seotud usuga. Mitmes õpetuses on vaim erinevalt rikneva füüsilise koorega surematu. Inimene kardab tundmatust, mis teda ootab viimasest joonest kaugemale, sest ellujäämisinstinkti paneb loodus ise. Usk annab inimesele lootuse, et tema elutee ei lõpe keha bioloogilise surmaga, see aitab üle saada füüsilise kadumise hirmust. Inimese sisemine ühendus kõrgeima jumalusega võib olla üles ehitatud erinevatele tingimustele: hirmule, austusele, teenivale jumalateenistusele, peaaegu võrdsele partnerlusele, armastusele. Selline mitmekesisus tuleneb asjaolust, et usk tuleb erineval viisil ja erinevatel põhjustel. Keegi lapsepõlvest kasvatatakse kartuses, et keegi vägev ja kõikvõimeline on üleastumise eest karmilt karistatud. Nad räägivad kellelegi Jumala halastusest ja andestusest, tema pidevast hoolitsusest oma maiste laste eest. Teised vajavad lihtsalt "patuoinu", mille mahhinatsioone võib seostada nende isiklike ebaõnnestumiste ja vigadega. Usk on võimas stiimul nii inspireeritud tegutsemiseks kui ka hukule määratud tegevusetuseks. See on inimese katse määratleda oma koht universumi struktuuris ja anda tähendus tema eksisteerimisele. Viis üksindusest vabanemiseks (Jumal on ümber, ta on alati olemas) ja võimalusest tunda end olulise loomusena kõigi looduses eksisteerivate suhete üldises süsteemis. See on tõsine lootus, et elu pole lihtne bioloogiline protsess, vaid osa suurest vaimulikust sakramendist.
