Vähesed mäletavad, et Venemaal eelnesid abiellumisele kolm traditsioonilist ilmalikku riitust: kohting, kihlus ja kihlus. Tänaseks on kaks viimast liidetud üheks toiminguks, mis tundub sageli naeruväärne ja kohatu.
Iidsetest aegadest peale on kihlumis- ja kihlumisriitused olnud üksteisest lahutamatud, need olid eduka paarismängu otsene tulemus. Nüüd on nad sageli segaduses.
Kohting
Varem oli matšide tegemine kohustuslik ja mängis olulist rolli noorte elus. Peigmees kaasvõistlejate saatel tuli armastatud majja, kus ta kohtus tulevase naise vanematega ja küsis luba nende tütrega pulmadeks. Peigmehe roll oli keskpärane, kosjasobitajad tegid kõik tööd, kiites "kaupmeest" ja pakkudes pruudile lunaraha. Tutvumine oli väga oluline, sest kosjasobitajad pidid saama pruudi vanematelt loa, et nad abielluksid nende kaasa toodud noormehega.
Täna on riitus minevik. Suurtes linnades abiellumist enam ei aktsepteerita. Enamasti toimub vanematega tutvumine ilmalikul, kui mitte juhuslikul viisil ja nende arvamus tulevase abielu kohta ei mõjuta pruudi ja peigmehe valikut. Seetõttu polnud tegelikult vaja abiellumiseks luba küsida. Mõnes külas ja külas täidavad nad seda riitust siiski, säilitades seeläbi riiklikud traditsioonid ja väljendades austust vanemate vastu.
Kihlamispidu
Selle riituse nimi tuleb sõnast "ütle", s.t. "räägi, räägi." Niipea kui vanemate nõusolek abiellumiseks saadi, otsustati sellest otsusest teatada peaaegu kogu külale. Peigmees kogus sugulasi ja sõpru oma majja, kus ta rääkis, kuidas kohting õnnestus.
Teine kihlumise osa on leping, abielupaari vanemate vaheline kokkulepe selle kohta, millal pulmad toimuvad, kus, mis tingimustel.
Praegune kaasamise idee on pisut moonutatud. Paljud usuvad, et see on lääne traditsioon, seetõttu loobuvad nad sellest. Keegi usub, et kihlus on sõrmuse üleandmine tulevasele pruudile, kuid see on juba kihlus.
