Nafta on kaasaegses maailmas peamine tehniliste süsivesinike toorainete allikas. Selle kaevandamise olulisust ei saa ülehinnata. Ainult kaksteist riiki, mis on ühendatud rahvusvahelise valitsustevahelise organisatsiooni OPEC raames, moodustab tohutu osa maailma naftaekspordist.
Mõiste "OPEC" on ingliskeelse lühendi OPEC transliteratsioon, mis tähistab naftat eksportivate riikide organisatsiooni. See nimi tõlgitakse vene keelde kui "Naftat eksportivate riikide organisatsioon".
OPEC on Viinis asuv rahvusvaheline valitsustevaheline organisatsioon, mille asutasid riigid, kes on maailma suurimad naftatootjad ja -eksportijad. Organisatsiooni põhieesmärk on töötada välja strateegia naftahindade reguleerimiseks ja stabiliseerimiseks maailmaturul, võttes arvesse osalevate riikide ärihuve, naftatootmise ja -ekspordi reguleerimist ja piiramist kvoodide kehtestamise kaudu ning tagatiste loomist tarbijatele katkematu naftavarustuse tagamiseks.
OPEC loodi 10. septembrist 14. septembrini 1960 esimeste osalevate riikide esindajate Bagdadis toimunud konverentsil. OPECi algataja oli Venezuela. Esimesed organisatsiooni kaasatud riigid olid Kuveit, Saudi Araabia, Iraan, Venezuela ja Iraak. Nüüd kuuluvad sinna ka Araabia Ühendemiraadid, Angola, Katar, Alžeeria, Liibüa, Ecuador ja Nigeeria (kokku 12 riiki). Gabon (1994) ja Indoneesia (1. november 2008) lahkusid OPEC-ist.
OPECi liikmesriigid annavad üle 40% naftatoodangust ja üle 50% kogu maailma nafta ekspordist. Neile kuulub umbes 66% kõigist seda tüüpi toorainevarudest planeedil. Oma tuumikus on OPEC monopoolset tüüpi ühendus, mida muidu nimetatakse kartelliks.
Organisatsiooni põhitegevus toimub kaks korda aastas toimuvate liikmesriikide energiaministrite kohtumiste raames. Nendel kohtumistel hinnatakse rahvusvahelise naftaturu olukorda ja töötatakse välja nõudluse tasemest lähtuv hinnakujunduskontseptsioon. Samuti võetakse vastu otsused turuolukorra stabiliseerimiseks.
