Vaevalt võib leida maailmas nii laialt levinud muusikariista kui kitarr. Seda kasutatakse peaaegu kogu maailmas. Kitarr kõlab Hispaania meistrite soolokontsertidel ning teiste instrumentide ja meloodiate saatel. Alates eelmisest sajandist on kitarr omandanud uue kõla, saades sellest elektriinstrumendiks.
Kitarri ajaloost
Traditsiooniline kitarr on keelpillidega kitkutud instrument. Seda kasutatakse erinevates muusikastiilides ja -suundades, alates bluusist ja kantrist ning lõpetades flamenko, rokkmuusika ja jazziga. Juba mitu sajandit peetakse kitarri üheks neist instrumentidest, millel on olnud eriline mõju maailma muusikakultuurile.
Varasemad tõendid selle kohta, et keelpillil on kael ja resoneeriv keha, pärinevad antiikajast. Kitarri esimesed eelkäijad ilmusid umbes neli tuhat aastat tagasi. Paabelis kasutati kitarriga seotud ja samal põhimõttel paigutatud keelpille. Piiblitekstides on neile viiteid. Egiptuses ja Indias olid sarnased ehitustööriistad.
Legendide järgi suutis Kreeka müütide kangelane Hercules mängida keelte šifrit.
Sõna "kitarr" ise, nagu mõned ajaloolased usuvad, ulatub tagasi sanskriti sõna "sangita", mis tähendab "muusika", ja pärsia "tar", mis tähendas "keel". Pärast Kesk-Aasia levikut ja Euroopasse jõudmist muudeti sõna "kitarr" mitu korda. Selle praegusel keelelisel kujul ilmus instrumendi nimi Euroopa kirjanduses 13. sajandi paiku.
Kitarri kaugetel sugulastel oli ümar piklik keha ja piklik kael, mida mööda nöörid olid venitatud. Kere oli reeglina valmistatud ühest puutükist, harvem kuivatatud kõrvitsast või kilpkonnakoorist. Seejärel sai ümbris komposiitseks: see tehti alumisest ja ülemisest tekist, ühendades need külgseinaga - kestaga. Sellised tööriistad loodi Hiinas juba uue ajastu 3. sajandil. Alles kaks sajandit hiljem ilmus Euroopas sarnane komposiitinstrument ladina kitarri nimele, mille välimus on säilinud peamiselt tänaseni.
