Ühiskonnas on feminismi kohta segane arvamus. Mõni seostub selle nähtusega sarkasmiga, teistes põhjustab see irve, samas kui keegi jagab selle suundumuse põhisätteid. Feminismist on kogu selle arenguaja jooksul saanud mitte ainult liikumine, vaid ka filosoofia, religioon ja eluviis.
Esmamulje, mis feminismi mainimisel tehakse, pole päris selge. Ühelt poolt ei tekita kahtlust mõte, et naistel peaksid olema meestega samad õigused. Samal ajal võib naiste üleolek meeste ees, perekonna ja abielu tagasilükkamine viia inimliigi kui sellise väljasuremiseni. Mis tegelikult on selle naisliikumise olemus?
Feminism on naiste võitlus soolise diskrimineerimise vastu. Naiste sõltuvus ilmneb kõige selgemalt majandusliku ja poliitilise elu, kinnisvara kontrolli, ametialaste võimaluste jms osas.
Oma arengus läbis feminism kaks etappi. Esimene neist liikus XVIII sajandil ja XIX sajandi esimesel veerandil. Feministide põhinõue oli meeste ja naiste jaoks võrdsete tingimuste loomine. Nende tingimuste oluline aspekt oli õigus hääletada poliitilistel valimistel.
Feminismi kujunemise teine etapp toimus 70–80 aastal. XX sajand. Selle põhisäte oli loosungi “Erinevuste võrdsus” väljakuulutamine. Selles etapis eristatakse kolme peamist suundumust: radikaalne, sotsialistlik ja liberaalne.
Esimesed kaks eeldasid naise iseseisvust perekonnast, abielust, armastusest jne. Edendati patriarhaalse süsteemi kukutamist ja uue ühiskonna loomist. Feminismi liberaalne haru ei toetunud sellistele radikaalsetele muutustele. Naise roll kolde ja hoolitseva emana jäi samaks, kuid teooria põhiprintsiibiks oli sugudevaheline tööjaotus.
Feminismi kui sotsiaalse liikumise ilmnemine pole üllatav. Piisab, kui tutvuda selliste filosoofide nagu Hegeli või Thomas Aquinase töödega. Esimene arvas, et naine on ebaõnnestunud mees, ja teine soovitas õiglasemat sugu mitte pidada inimeseks.
