Empaatia osas on palju kuulujutte ja spekulatsioone. Mõni peab seda ekstrasensoorseks tajumiseks, teised võrdlevad empaatiat empaatiaga lähedaste suhtes. Vahepeal peitub tõde kuskil vahepeal.
Empaatia on teise inimese vaimse ja emotsionaalse seisundi mõistmine, see tähendab võime tajuda vestluspartneri tundeid, mõistes samas, et need on teise inimese emotsioonid. Kui inimene tajub partneri emotsioone nagu oma, siis ei nimetata seda enam empaatiaks, vaid samastumiseks vestluspartneriga.
On olemas teooria, mille kohaselt 1990. aastal Itaalia teadlaste grupi poolt avastatud peegelneuronid vastutavad empaatia eest, kuid seda hüpoteesi pole täielikult uuritud. On tähelepanuväärne, et algselt leiti ahvide eesmisest ajukoorest peegelneuroneid.
Empaatia on midagi enamat kui vestluspartneri meeleolu lugemine tema žestide, näoilmete, hääletooni järgi. Sarnase vestluspartneri emotsioonide lugemise meetodi omandamiseks peate lihtsalt lugema viipekeele kohta kompetentselt kirjutatud raamatu. Ja ikkagi, te ei saa täpselt aru oma vestluspartneri meeleheite, rõõmu või põnevuse määrast.
Psühholoogid ei pea empaatiat millekski silmapaistvaks. Nad arendasid välja isegi empaatia taseme ja selle astme kindlakstegemise tehnikad. Seega võib empaatia tase ulatuda hämaras emotsionaalsest reaktsioonist kuni partneri mõtete ja tunnete täieliku uputamiseni. Sügavate sensuaalsete suhete loomiseks on vaja empaatiat! Partner ei peaks mitte ainult kahetsema ja kaastunnet tundma, ta peab mõistma, mida tema teine pool kogeb. Just siis ilmneb tõeline lähedus.
Ulmeraamatutes on teist tüüpi empaatia - kui lähedased saavad üksteise emotsioone kaugemalt tunda. Selline empaatia on sarnane ekstrasensoorsele tajule. Tegelikult pole selliseid empaatiavorme kinnitatud ega ka ümber lükatud. Katse ajal inimesed, kes näitasid häid tulemusi, kui nad katset kordasid, ei saanud enam eelmist tulemust korrata.
