Kristlus ja islam on maailmareligioonid. See tähendab, et nad on levinud eri rahvaste vahel, sageli üksteisest väga kaugel, näiteks on nii prantslased kui ka serblased kristlased.
Nii kristlus kui ka islam ja judaism kuuluvad Aabrahami religioonide hulka, millel on ühine allikas - Vana Testament. Selliste usundite alus on usk ühte Jumalasse (kõigi teiste jumalate täieliku tagasilükkamisega), kuulutades inimesele oma tahet kas otse - ilmutuste vormis või kaudselt - prohvetite, eriliste inimeste kaudu, kelle ta on endale sellise missiooni jaoks valinud.
Kõik need märgid on iseloomulikud nii kristlusele kui ka islamile ja see on nende sarnasus. Kuid nende religioonide vahel on palju erinevusi.
Jumala idee
Kristliku õpetuse kohaselt on Jumal üks kolmest isikust - Jumal Isa, Jumal Poeg ja Püha Vaim Jumal. Islamis pole aimugi jumalikust kolmsusest.
Kristluse üks peamisi kohti on õpetus jumalast-mehest - Jeesusest Kristusest, Jumala Pojast (ühest Püha Kolmainsuse isikust), kes sai inimeseks ja suri oma surma läbi inimeste pattude eest. Inimlik ja jumalik olemus eksisteerivad selles "lahutamatult ühendamata". Islamis on see võimatu: usutakse, et Allah ei saa olla inimkujul esindatud.
Samal ajal tunnistavad moslemid Naatsareti Jeesust, kuid ei pea teda mitte Jumala Pojaks, vaid inimeseks, prohvetiks ja mitte inimkonna ajaloo kõige olulisemaks asjaks. Samuti peavad moslemid prohvetiks oma usu rajajat Muhamedi, ehkki nad on kõige olulisemad, ei omista nad talle jumalikku olemust.
Inimese idee
Nii kristluses kui ka islamis on patu idee - lahkumine Jumala tahtest, millele inimene allub, ja esimesteks patusteks olid esivanemad Aadam ja Eeva. Kristluses peetakse Aadama pattu inimkonna universaalse patuse algpõhjuseks - algseks patuks, mis eemaldatakse preestri läbi viidud ristimise sakramendi kaudu. Inimene vabaneb pattude sakramentide kaudu üksikutest pattudest, millest võtab osa ka preester.
Islamis usutakse, et Aadam sai tänu tema meeleparandusele andeks, esivanemate patt ei andnud oma järeltulijatele üle ega ole mingil viisil seotud järgmistel aegadel elanud ja elavate inimeste pattudega. Iga inimene patustab pattude kalduvuse tõttu, mis oli inimesele algselt omane, ja Jumal võib selle andeks anda siiras meeleparanduse korral. Moslemite ideede kohaselt ei saa ühe inimese patt teist teist mõjutada, seetõttu näib kristliku dogma aluseks olev Jeesuse Kristuse lepitava ohverdamise idee moslemitele absurdne.
